Tartu Kaubamaja 20 persoon Anett Kulbin: unistuste ja argipäeva vahel

Unistuste ja argipäeva vahel

Tekst Hebe Paas / Fotod Renee Altrov

Lugu ilmus Moekuulutaja ajakirja sügisnumbris 2025.

Paljud meist nägid teda esmakordselt aastal 2014 Eesti Laulul ansambel Wilhelmi koosseisus. „Vabandage, kes on see kauni häälekõlaga tüdruk ja kust ta tuleb?“ See oli Anett Kulbin ja tuli ta loomulikult Tartust. Viis Eesti Laulu konkurssi, kolm sooloalbumit ja mitu muusikaauhinda hiljem tähistab Anett taas oma kodulinna Tartut, olles Tartu Kaubamaja 20 aasta juubeli kampaania näoks. „Tartu sümboliseerib minu jaoks hoitust,“ ütleb ta. „See linn mõjub kesknärvisüsteemile hästi, sest on kui heade asjade kuldne kesktee, kus ei ole midagi liiga palju ega midagi liiga vähe – kõike on täpselt parajalt.“

Kohtume Anetiga ühel esmaspäeva hommikul sügiseses Telliskivi loomelinnakus. Leppisime kohtumispaigaks kokku The Brick Coffee Roastery, kus kohale jõudes tervitab mind mõnus nädala alguse kohvikusumin. Anett on minust varem kohale jõudnud ning end veidi eraldatumas nurgakeses, kus teda esialgu ei märganudki, sisse seadnud. Nii satume mõneks minutiks teineteist otsima, kuni lõpuks korraga kohtume. Naerame olukorra üle ja kallistame tervituseks, nagu oleksime vanad tuttavad. Võtan kõrvale cappuccino, Anett täidab tassi musta kohviga. Näiliselt ebaoluline detail, kuid huvitaval kombel temaga imetabaselt kokku kõlav: must kohv kui sirgjooneline ja tugev, tema olemus seevastu pehme ja soe. Justkui kahe vastandi kohtumine, mis loob täiusliku tasakaalu. Vestluse käigus, mis kulges samuti, nagu oleksime ammused tuttavad, saab mulle selgeks, kuivõrd on Anetis sedasama sirgjoonelisust ja jõudu, mis on aidanud tal jõuda oma elus tänasesse punkti.

Klaas pooltäis ja pea selge

Oma laulus „Glass Half Full“ laulab Anett, et on klaas-pooltäis-tüüpi-tüdruk. Kuidas hoida pea selge artisti tempokas maailmas? Ta ütleb, et on vanusega õppinud end paremini hoidma ja ära tundma hetki, mil on vaja korraks aega endale võtta. „Kui mulle tundub, et mingi imelik kaamos hakkab ligi hiilima, siis võtan aja ja lähen iseenda, oma mõtete ja mõne lemmikalbumiga ning lihtsalt liigun looduses. Kas või tunnike päevas,“ avaldab ta. „Kui ma seda juba nädal aega teinud olen, siis tavaliselt tunnen, kuidas see kaamos hajub.“ Ta jääb hetkeks mõttesse ja lisab siis: „Liikumine on enese hoidmise seisukohast nii oluline.“ Elu üks kõige ilmsemaid tõdesid, ent ometi vajame, et meile seda aeg-ajalt meelde tuletataks.

Aga kriitika? Seda kipub inimestel ikka jagada olema, eriti artistile, kes seisab laval kogu oma haavatavuses. Anett tunnistab, et oli oma karjääri alguses kriitikale vastuvõtlikum, ent on aja jooksul õppinud sõnu kaaluma ja neid enda sees lahti harutama. „Ma ikka võtan tagasisidet vastu,“ ütleb ta rahulikult. „Aga seda saades ma analüüsin, millele see taandub ja kas mul on sellest midagi õppida. Kui vastus on ei, lasen sel minna.“ Tal on umbes viis inimest, kelle arvamus talle päriselt korda läheb. Need on inimesed, kellelt ta vahel teadlikult nõu küsib, sest teab, et just nemad aitavad tal vajaduse korral endas selgusele jõuda. „Vahepeal on lähedastelt arvamuse küsimine justkui kinnistamise meetod läbi välistamise,“ jutustab ta. „Kui mulle vastuseks öeldakse, et tee nii, siis ma saan kohe aru, kas see on see, mida ma ka ise teha soovin. Tagasiside küsimine aitab mul jõuda vastuseni, mida ma tegelikult juba tean.“ Hea viis sõeluda välja tühine müra ja kuulata seda, mis on päriselt sisemise kompassiga kooskõlas.

Muusikuks loodud

Kui Anetti laval vaadata – seda, kuidas ta laseb muusikal end kaasa kanda, nagu ümbritsevat maailma polekski –, on selge, et see naine on loodud muusikat tegema. Millal ta ise sellest aru sai? „Siis, kui see oli miski, mida ma enam ei teinud,“ ütleb ta mõtlikult. „Mingi tühimik tekkis. Ja mulle ei meeldinud, et see koht tühi oli.“

Muusika on talle justkui teraapia ja aus peegel. „Kirjutamine on väga iseendaga tegelemine ja iseendaga sõber olemine, sest kirjutades sa sõnastad erinevaid tundeid ja hetki korduvalt ja erineva nurga alt,“ räägib ta. Kirjutamine nõuab tohutut avatust ja empaatiat, sest just empaatia on see, mis aitab ridu seada ka siis, kui ainult enda kogemusega jääb sõnadest puudu. „Enese vahepeal tühjaks kirjutamine hoiab pea selge. Ma ei tea, kuidas ma muidu seda osa endas maandaks. Võib-olla peaksin tihedamini teraapias käima,“ muigab ta, jättes hetkeks õhku väikese naerukerguse.

Anett tunnistab, et on väga empaatiline ja tundlik ning kipub vahel isegi liiga palju muretsema teiste inimeste emotsioonide pärast. Kõige tugevamalt ilmneb see siis, kui ta parasjagu uue muusika kallal töötab. „See hetk, kui ma otsustan midagi kirjutama hakata, nõuab palju tunnete läbielamist. Ma füüsiliselt tunnen, kuidas justkui kaks suurt maast laeni ust lahti läheks ja see tunnete tulv, mis siis tuleb, on päris suur. Järjepidevalt nii ei saaks elada,” avaldab ta.

Muusikuks olemine tähendab mõistagi ka pidevat eneseületust. Möödunud aasta detsembris andis ta Kultuurikatlas oma esimese soolokontserdi: väljamüüdud saal, 1200 inimest. „Ma arvan, et ma polnud selline närvipundar varem olnud, kui sel õhtul enne lavale minekut,“ meenutab ta. Aga närv tuleb alati heast kohast. Selle taga on siiras soov, et kõik läheks hästi ja kuulajad saaksid kogeda midagi erilist. Praegu, olles üle elanud koroonapandeemia, teab Anett, et live-kontserdid on midagi, milleta ta muusikukarjääri ette ei kujutaks. „See energia, mis kontserdisaalis tekib… See on täiesti asendamatu, seda ei saa mitte kusagilt mujalt.“

Inspiratsiooni peab nägema

Küsimusele mis inspireerib Anetti uue muusika loomisel, vastab ta vaat et kuldsete sõnadega: „Inspiratsioon on seal, kus sa tahad teda näha.“ Hoia süda avatud, siis hakkavad asjad juhtuma – mõtted leiavad tee ja lood hakkavad kuju võtma.

Uue muusika puhul juhib enamasti harmoonia seda, kuhu sõnad liiguvad. Kuigi Anett tunnistab, et vahel meeldib talle ka kontrastidega mängida: lisada melanhoolsele harmooniale väga positiivsed sõnad või vastupidi. Justkui selline väike kakofoonia, nagu ta ise ütleb. Millal laul valmis on? „See on väga konkreetne tunne. Ja see on inimestel alati väga erinevas kohas.“ Anett on loonud palju muusikat koos Fredi ehk Frederik Küütsiga – selle koostöö puhul on kaugele näha klapp, mis kahel muusikul omavahel on. „Me võime Frediga mõne oma loo koos läbi kuulata ja 95% ajast paneme näpu peale täpselt samale kohale ja ütleme täpselt sama asja. Ma arvan, et see, et me oleme tunnetuslikult niivõrd samas kohas, ongi põhjus, miks me nii hästi koos töötame,“ kirjeldab ta.

Hiljuti koges ta sarnast äratundmist ka räppar reketiga. Koostöö, millest sündis hiliskevadel ilmunud lugu „Ajavahe“, oli mõlemale väike samm mugavustsoonist välja. Anett laulab seal osaliselt eesti keeles, samal ajal kui reketilt kuuleb paar fraasi inglise keeles. „Seda koostööd alustades ei kujutanud me kumbki sajaprotsendiliselt ette, kuidas toimib eestikeelse räppari ja ingliskeelse pop-soul’i laulja kooslus ning kuhu see välja jõuab,“ tunnistab ta. Ometi tundus see niivõrd intrigeeriv, et lõpuni välja minna.

Singel ilmus maikuus ning sai kohe sooja vastuvõtu osaliseks. „Leppisime enne kirjutamissessiooni kokku, et proovime teha seda kakskeelselt. Adusime, et see võib tulla kas väga äge või üldse mitte äge. Meile endale tundus, et see sulandus väga hästi kokku.“ Tõepoolest, „Ajavahe“ on üks viimase aja mõnusamaid kuulamisi Eesti muusikas. Kui millegi kallal norida, siis ainult selle, et lugu saab liiga kiiresti läbi. Teisalt on see lugu, mis kestab veel ka pärast viimast nooti, sest iga kuulaja võib sealt leida killukese omaenda igatsust.

Mood kui enese uuesti loomine

„Mood on mulle väga oluline nii laval kui ka argielus,“ ütleb Anett veendumusega. Seda on kerge uskuda, sest ta näeb tõepoolest alati välja, nagu igapäev ja lava oleksid ühe ja sama stiilse terviku kaks eri poolt. Mood on tema jaoks kui eneseväljenduse mänguväljak, kus on võimalus end iga päev justkui uuesti luua. „Mulle meeldib, kuidas mood toob igapäevaellu teatava mängulisuse, mis võimaldab sul ennast kogu aeg otsida ja leida. See on nii värskendav ja tore,“ jutustab ta.

Ka moe loomine pole Anetile sugugi võõras. Paljud lavakostüümid on Anett ise õmmelnud ning hetkel käib ta regulaarselt ka õmbleja juures õppimas, et oma ideid veelgi täpsemalt ellu viia. „Mulle meeldib, kui saan ennast loominguliselt rohkem kui ühes kohas teostada,“ ütleb ta. See loomingulisus on juba viinud mitme omanäolise projektini: näiteks klaassõrmuste kollektsioon „Glass Half Full“, debüütalbumi „Morning After“ laulude pealkirjadega taaskasutuspõhine jakikollektsioon, koostöö disainer Kriss Soonikuga. Kas siit võib sirguda uus nimi Eesti moemaastikul? „Võib-olla kunagi, kui ma tunnen, et ei jaksa enam laulda,“ vastab ta naerdes, ent lisab siis ausalt: „Tegelikult ma ei tea, kas ma tahaksin ise päris rõivadisainer olla, äkki oleks hoopis tore mõni sellealane koostöö.“

Mood on Aneti jaoks pigem peegel kui mask – võimalus peegeldada iseenda eri tahke, mitte tingimata midagi varjata. Nii nagu muusikas, on ka moes tema jaoks oluline vabadus katsetada ja mängida.

Igavene unistaja

Anett iseloomustab end kui igavest unistajat, kes näeb elus pigem võimalusi kui takistusi. „Mõnikord on see hea,“ tunnistab ta muigega, „mõnikord peab keegi mind ka maa peale tagasi tooma.“ Samas tõdeb ta, et oskab seda juba ka ise paremini teha. „Kunagi olin ainult pea pilvedes, aga tänaseks on elu piisavalt õpetanud, et kaks olulist asja – unistamine ja kahe jalaga maa peal olemine – ei välista teineteist.“

Oma praeguseid unistusi avades räägib Anett soovist reisida läbi muusika. „Muusika on nii universaalne keel, et eri paikade inimeste ja kultuuri tundma õppimine läbi muusika on minu meelest üks ausamaid viise selle tegemiseks.“

Päriselt välismaale kolida ta siiski ei soovi. „Mulle meeldib ära käia, aga samas ikka alati tagasi tulla,“ ütleb ta tuntava rahuga hääles. „Näiteks kolm kuud kuskil välismaal albumit teha oleks põnev, sest nii saab muusikasse mingit teist kultuuri. Ümbritsev keskkond jõuab väga tugevalt muusikasse.“

Anetil on ka mõned unistuste lavad, millele ta mõttes juba astunud on, näiteks Royal Albert Hall Londonis. Kuid talle meeldib, kui unistused on pidevas muutumises, sest nii ei jää need kaugeks miraažiks, vaid muutuvad päriselt kättesaadavaks. „Mulle meeldib mõelda suurelt, et tahaksin mängida Royal Albert Hallis, kuid tahan jätta ruumi ka selliste unistuste täitumisele, millest mul enne aimugi polnud. Võin mõelda oma suurest unistuste lavast, kuid tõenäoliselt ei ole ma lihtsalt veel teadlik mõnest teisest vahepealsest väga ägedast saalist, et sellest unistada osata. Tahan ka sellele ruumi jätta, sest selle eest ei oleks ma ju vähem tänulik.“

See on viis jätta oma teekonnale alati väike ootamatuse võlu – võimalus, et kõige ilusam unistus on lihtsalt veel unistamata.

Kui küsin, kuhu unistused teda seni viinud on, vastab ta rahulolevalt: „Kümme aastat tagasi unistasin täpselt sellisest elust, nagu mul praegu on.“

 

ANETI HEAD VALIKUD

Minu praegune lemmiklaul on Raye „Where Is My Husband!“.

Minu salasõltuvus on Sour Apple’i datlid.

Mind teeb õnnelikuks muusika ja reisimine ning eriti äge, kui need juhtuvad käsikäes käima.

Viimati avastasin, et vajan vist tegelikult üheksa tundi und.

Kõige ilusam värv maailmas on roheline.

Minu viimane tõeline elamus oli kontsert „Pärt ja Aphex Twin“.

Minu lemmikkoht maailmas on kodu.

Kui saaksin, kutsuksin endaga kohvile Mark Ronsoni.

Inimesed ei tea üldjuhul minu kohta seda, et ma ei oska süüa teha.

Minu käekotis on alati kõrvaklapid, mõni taskuraamat ja huulepalsam.

Kõige parem lõhn maailmas on männilõhn.

Kõige geniaalsem moeese, mis maailma loodud, on kimono.

Inspireeriv Instagrami-konto, mida soovitan teistelegi, on @jesslapsed. 

Aneti Kaupsi-lugu

Kui igas külas kipub nii olema, et pood on see koht, kus sa tavaliselt inimestega kokku saad, siis mina mäletan oma Tartu-aastatest seda, kuidas Tartu Kaubamaja oli koht, kus nägid alati tuttavaid. Alati. See tähendas, et kui muidu hüppaksid pidžaamas poodi, siis Kaubamajja ei tasu pigem minna. Kõik, mida sa vajasid, oli seal kättesaadav, ja eks sellistes kohtades kohtud ikka inimestega.