Sofia-Liis Liiv: läbi roosipõõsaste iseenda poole

Tekst Hebe Paas / Fotod Getter Raiend

Lugu ilmus Moekuulutaja ajakirja sügisnumbris 2026.

Mõtle, kui oleks teine elu, siis teeks kõike paremini… algab SADU lugu, millest on saanud üks viimase aasta populaarsemaid ja mida väljamüüdud kontsertidel üürgavad kaasa tuhanded inimesed. Enne neid sõnu kõlavad aga viiuliakordid, mille taga on Sofia-Liis Liiv, omadele Sofi. Sofi elabki justkui teist elu. Ja teebki kõike paremini kui varem.

On 1. september ja suvi ei taha veel päriselt ära minna. Õhus on seda septembri alguse kummalist ärevust, mis tuleb meie kehasse vist juba kooliajal ja annab endast hiljemgi märku, lugemata möödunud aastaid viimasest aktusest.

Sofi kirjutab seda tunnet tänavu natuke ümber – üle pika aja on tema 1. september vaid tema päralt. Ta tuli hommikul kohvikusse, valis laua kutsuva päikeselaigu järgi ning asus hommikusööki nautima. Ei mingit ruttamist. Ei mingeid kohustusi. Ärkama ei pea äratuskella peale, mida ta muuseas ei pane põhimõtteliselt kunagi helisema täpselt kell 8 või 8.05, ikka 8.02 või 8.07.

Pärast pöörast kontserdisuve, mil rohkem päevi on veedetud laval kui niisama oma toimetusi tehes, mõjub see luksusena.

Ma kuulma jään

Enne kui jõuan diktofoni tööle panna, leian end huvitavast olukorrast: intervjueeritav intervjueerib mind. Kuidas mul vahepeal läinud on? Mis haigus mind kimbutas? See väike rollivahetus ütleb Sofi kohta ehk rohkemgi kui mõni hoolikalt sõnastatud vastus. Inimesed päriselt huvitavad teda – kuidas neil läheb, mida nad mõtlevad, mis neid kannab. Et Sofi ise on praegu oma elus heas kohas, jagub tal rohkem jaksu ka teistele kaasa elada, nende muredest ja rõõmudest osa saada ning neid vajaduse korral upitada. „Ma siiralt usun, et kõik inimesed, kellega me elu jooksul kohtume, on tulnud meile midagi andma või õpetama. Nad on millegi jaoks meie elus ikkagi olulised. Me lihtsalt ei pruugi sellest enne mõne aja möödumist aru saada.“

Sofi naudib seda, kui saab teha kellegi päeva veidi rõõmsamaks. Olla seltskonnas justkui sild inimeste vahel, vajaduse korral huumoriga pinget maha võtta. Kas siit kumab läbi people pleasing’u muster? Sofi tunnistab, et see pole talle võõras. Soov olla teistele meele järele ning teha rohkem, kui temalt oodatakse, on tema elus olnud pikka aega märkimisväärsel kohal. Nüüd oskab ta paremini vahet teha, millal sünnib hoolimine vabast tahtest ja millal iseenda arvelt. „Ma ei julge väita, et ma seda üldse enam ei tee, aga pigem teadlikumalt. Kui ma saan viia haigele sõbrale kotitäie toitu ja vitamiine, siis ma tahan seda teha, sest see teeb tema olemist paremaks ja seeläbi ka minu olemist.“

Sofi nimetab end ülitundlikuks inimeseks. Muusikas jõuab meloodia temani üldjuhul enne kui sõnad, kutsudes vahel esile tugevaid emotsioone ja lausa füüsilisi reaktsioone. Sama teravalt tajub ta teiste meeleolu. „Ma ei pruugi teada, mis inimese peas toimub, ent ma tunnetan kuidagi ära tema energia, kui midagi on valesti.“ Aja jooksul on ta õppinud neid tundeid paremini reguleerima: märkama, mis temaga toimub, ilma et peaks iga emotsiooni pikaks ajaks enda sisse elama jätma.

Ja kallistamine! Kui Sofi kallistab, siis kõvasti. „Ma tahan, et mina ja see inimene oleme selles hetkes kohal, kui me embame. See on minu jaoks oluline.“ Tundlikkus ei ole tema puhul niisiis ainult midagi, mis toimub kusagil mõtetes. See on füüsiline viis maailmas kohal olla.

Oleks ennast varem leidnud

Sofi oli 16, kui kolis üksinda Tartusse. Vanuses, mil mõnele tuletatakse veel meelde, et homme on kehalise kasvatuse tund, tuli temal ise enda eest vastutama hakata. Kannaga näkku elukool, nagu ta seda ise nimetab. Pea kümme aastat hiljem ütleb ta üsna veendunult, et kui seda aega poleks olnud, poleks ta ilmselt praegu siin. „Kui ma oleks justkui olnud rohkem vati sees, siis ma ei teeks praegu seda, mida ma teen, ja ma ei oleks selline, nagu ma olen.“

Sofi sütitav lavaline energia levib kaugele. Ta hääl kannab, keha liigub vabalt ning publikule otsa vaatamine ei näi nõudvat mingit sisemist julgustükki. Tundub, nagu oleks selline enesekindlus talle alati loomupärane olnud.

Tegelikult ütleb Sofi, et on selle nimel palju tööd teinud. Valjuhäälsus ja ekspressiivsus pole tema elus sugugi alati tähendanud sisemist kindlust. Vastupidi. Pealtnäha ekstravertse tüdruku sees käis mingil hetkel üsna halastamatu arutelu selle üle, kas ta on piisav, sobiv, õiges kohas, või öeldakse talle taas, et teda on natukene liiga palju.

„Mind on ikkagi mentaalselt maatasa tehtud erinevate inimeste poolt, sealhulgas iseenda,“ tunnistab ta, ning räägib pikemalt sellest, kuidas tundis end pikka aega halvasti ning mõtles halbu mõtteid. Tänaseks teab ta, et selleks, et end paremini tunda, saab ise palju ära teha. Kui miski teeb pikalt haiget, võib ise ära minna. Võtta ohjad enda kätte. Teha teised valikud. „Kui ma ikkagi tunnen, et mind, minu valikuid ja arvamusi pisendatakse, siis ma ei nõustu sellega ja lähen ära.“

Isegi siis, kui alguses on hirmus.

Olid ajad, kui ta ei tahtnud viiulitki kätte võtta, sest oli ju teisi, kes mängisid seda temast paremini. Kuniks sai aru, et keegi ei saa öelda, kuidas ta oma viiulit mängib, kui ta teeb seda puhtalt iseenda tarbeks.

Kas te kujutaksite SADU ette ilma viiulikäikudeta? Ilmselt mitte.

See siin on ajutine

Sofi ütleb, et proovib ise ka SADU ühe tuntuima hiti sõnade järgi talitada. „Miks peaksin ma tegelikult muretsema selle pärast, mida keegi teine arvab?“ küsib ta. Praegu on temas enda sõnul palju rohkem jõudu ka keerulisemate emotsioonidega toime tulla kui veel poolteist aastat tagasi. „Ma arvan, et korra pidi see elu mind ikkagi raputama, et saaksin aru, mida ma väärin, ning lõpetaksin selle enesepisendamise.“

See on uus Sofi-peatükk, mis tal on parasjagu kirjutamisel. Selline, milles ta saab lõpuks ise valida, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Ning otsustada, et see klaas on ikkagi pooltäis.

Tugevust sümboliseerivad ka Sofi tätoveeringud, mille järgi teda teinekord ära tuntakse. Sõnajalad. Elujõulised taimed. „Ma täiesti siiralt tunnen, et olen ise ka elujõulisemaks muutunud tänu sellele, et olen ise sellesse uskunud ning seeläbi oma ellusuhtumist muutnud.“ 

Mis saab siis, kui silmad suled?

Sofi usub, et vahel võib ühe ukse sulgemisega avaneda kolm uut. Mõned uksed oli ka Sofi ise SADU tuleku ajaks juba kinni pannud.

Aga kuidas seletada bändi erakordset edu? Sofi meelest sattusid õiged inimesed õigel hetkel kokku. Ta tunnistab naerdes, et see võib kõlada pisut uhhuuna, kuid usub, et elul on meiega omad plaanid. Nagu oleks kõigile korraga öeldud: nüüd tuleb raputus, vaatame, kuidas hakkama saate.

Raputus tuligi. SADU polnud veel aastatki areenil olnud, kui Eesti Muusikaauhindadelt toodi koju kolm auhinda, kontserdid müüdi kiiresti välja ning Facebooki gruppides käis agar kauplemine piletite üle. „Ma arvan, et teatud asjad juhtuvad teatud inimestega ja kui nüüd ei oleks just täpselt see kamp kokku saanud, siis ma usun, et see ei oleks ka niimoodi kulutulena lennanud,“ arutleb Sofi.

Ent õigetest inimestest ja õigest hetkest üksi ei piisa – kõige selle taga on ka palju tööd. „Sellele edule ja kuulsusele ei saa mingeid suursuguseid emotsioone külge kleepida, seda rohkem ajaksin ma ennast segadusse,“ räägib ta. „Praegu on minu töö anda väga häid kontserte ka siis, kui endal on veidi raskem päev.“

Pikad noodid on oi-kui-käpas, aga hääletrennidest poppi teha ei plaani. See siin ei ole lihtsalt näpud püsti ja rock’n’roll, vaid töö, milles peab end pidevalt täiendama. Sofi ei usu, et tal nina ühel hetkel püsti läheks, ent kõik tema lähedased teavad: kui nii peaks siiski juhtuma, on neil luba Sofi kohe korrale kutsuda.

Veel tähtsam kui edu ise on olnud kuuluvustunne, mille SADU talle andis. „Me kõik vajame seda, aga mõned vajavad seda kohe eriti ja mina olen üks sellistest inimestest.“ Tema jaoks on tähtis kuuluda kuhugi, kus ta teab, et ka siis, kui ta on tiimivestluses parasjagu vaikne, arvestatakse oluliste otsuste puhul tema arvamusega.

„Ma arvan, et SADU tulek aitas mind kõige otsesemas mõttes eluree peale tagasi,“ tunnistab Sofi.

Ja ma iial seisma ei jää

Artisti suvi võib tähendada kuut-seitset kontserti nädalas ning väsimust, mis ronib ebamõistlikesse kõrgustesse. Sofi ei näe selles siiski põhjust kurtmiseks. „Oleks nagu patt nuriseda väsimuse üle, kui ma teen oma lemmikasja maailmas ja saan veel seda oma tööks nimetada!“

Tegelikult sobib talle tempo. Liiga palju vaba aega toob kaasa hoopis ootamatu kõrvalnähu: Sofi hakkab hilinema. „Niimoodi kahe minuti kaupa. See ajab mind hullult närvi tegelikult, kuigi siis ma saan aru, et tõepoolest on toimunud muutus ja ma olen ise rahulikum,“ naerab ta.

Hullumeelse graafiku kõrval hoiab Sofi teadlikult ka iseennast. Ta ütleb, et on praegu oma elu parimas füüsilises vormis: käib regulaarselt trennis, liigub palju ning hoiab silma peal oma unel.

Kui vajalik kaheksa-üheksa unetundi paaril ööl järjest täis ei tule, annab keha sellest omal moel teada. „Ma hakkan end kogemata igale poole ära lööma. Ma kuidagi ei taju enam ruumi nii nagu tavaliselt ja olen justkui elevant portselanipoes,“ selgitab ta.

Leian end selle peale kohe iseenda seletamatutele sinikatele mõtlemast ja talletan mällu veel ühe põhjuse oma unetundidel rohkem silma peal hoida.

Iseenda poole hoidmine on tähendanud ka välimuse ja kehaga seotud ebakindlusest lahti laskmist. Varem eelistas Sofi oma kumerusi pigem avarate riiete alla peita. Nüüd tunneb ta end oma kehas hästi ning saab aru, et riietub ja treenib ennekõike iseenda hea enesetunde pärast.

„Praegu ma just loon kontakti enda naiseliku poolega ja mulle väga meeldib see,“ ütleb ta. Sofi tahaks olla ka teistele naistele eeskujuks: näidata, et tegusid saab teha ja nähtav olla ka siis, kui sa ei vasta mõnele kitsale iluideaalile. „Ma tahan olla tugev ja enesekindel. Vaat see on ilus.“

Kõiki torme trotsides

Milline su elu sulle praegu tundub, küsin.

„Ülihea!“ vastab Sofi kiiresti ja kindlalt. „Minus on mingi sisemine rahu tekkimas, enda ja elu suhtes.“

See ei tähenda, et kõik oleks juba valmis või lõpuni selge. Võib-olla polegi vaja. Veel on kohti, kuhu kasvada, asju, mida õppida, ja ilmselt ka mõni ämber, millest tuleb omal jalal läbi kolistada. Aga enam ei ole Sofil tunnet, nagu peaks kogu aeg kuhugi tormama.

„Ma olen nii tohutult tänulik selle elu eest, mis mul praegu on. Ainus, mida ma teha saan, on elu armastada ja mitte mõelda sellele, mis kõik veel puudu on, ning lihtsalt hetke nautida.“

Sofi ei tea 25-aastaselt, kuhu kõik see välja viib. Aga võib-olla polegi seda praegu tarvis teada. Üks uks läheb kinni, teine avaneb. Elu ei küsi alati luba ega anna teekonnakaarti kaasa.

Aga suuna saab valida küll.

Eks sa ise otsusta.