Ingrid Margus – pealt Hollywoodi glamuur, seest looduslaps

Ebamaiselt kaunis, silmapaistvalt andekas, kadestamisväärselt kahe jalaga maa peal – Tartu Kaubamaja sügiskampaania ja Moekuulutaja ajakirja seekordne kaanestaar on näitleja, modell ja saatejuht Ingrid Margus. Vestlesime Ingridiga Moekuulutaja ajakirja sügisnumbris tema headest valikutest.

TÖÖST

Pisik juba pisikesena
Näitlemispisiku sai Ingrid enda sõnul juba lapsepõlves suvel vanaema juures toimunud töö- ja puhkelaagritest. „Tegime seal kõvasti maatöid, sõime barbarissikomme ja mängisime kaarte. Suve lõpus tegime etteasteid, mille jaoks enne palju harjutasime.“ Kas sellest kasvas välja eelkõige teatriarmastus või tuksub süda hoopis suurele ekraanile? Ingrid leiab, et neid ei saa võrrelda ega üht teisele eelistada. „Mõlemas on oma võlu. Teatri puhul see, kuidas trupp üheskoos loob. Filmi puhul aga toimub ettevalmistus tihti üksi või koos näitlemisõpetajaga. Teatrimaagia sünnib kohapeal, filmimaagiat näeb alles kinos.“

Sel sügisel tuli GO3 vahendusel välja uus sari „Minu küla“, milles Ingrid mängib koos Merle Palmistega. „Mind alati paelub see energia ja sagin, mis võttepaigal on. Ja Urmas Lennuk kirjutas ägeda stsenaariumi. Ma väga nautisin seda.“ Kevadel näeb sarja ka Kanal2-s.

Aga tööalased unistused?
„Unistustega on see, et kui need sind ennast ära ei ehmata, siis järelikult on su unistus natukene liiga väike. Minu unistus oleks ka ise kunagi midagi luua.“

Palju avalikkuse ees olemine võimaldab inimestel näitlejatest mingi oma tõde luua. Mis on müüt ja mis mitte? „Ma ei saa rääkida kõigi eest, aga mulle tundub, et arvatakse, et näitlejad on suured ekstraverdid, kuid tegelikult on nende seas introvertsust rohkem kui esmapilgul tundub.“

Kui ma ei oleks näitleja
„Siis ma oleksin tantsuõpetaja. Ma tahtsin tegelikult tantsu õppima minna, kuna mul see taust ju oli.“ Tõepoolest, Ingrid pärineb läbinisti tantsuperekonnast – tema mõlemad vanemad olid võistlustantsijad, mistõttu ei jäänud ka tema tantsupisikust puutumata.

MOEST

Eriline suhe sametiga
Hoolimata sellest, et Ingrid on modellina tegutsenud juba 15. eluaastast, ei järgi ta moevalikute tegemisel mitte trende, vaid tunnet. „Minu stiil on pigem naiselik. Vaieldamatult armastan enim kanda kleite ja seelikuid, aga ka pükstel on oma koht riidekapis täiesti olemas.“ Siiski on trende, mis on talle silma jäänud. „Olen mõelnud, et kui mingid eriti kihvtid alt laienevad sametist püksid leian, siis ma tahan neid. Mingi hetk mõtlesin, et ei, laienevaid pükse ei pane enam iial jalga! Aga mood käib ikka ringi ja vanad hitid leiavad mingi hetk tee tagasi – uues kuues või mõne väikese vimkaga.“

Sametiga on Ingridil üldse eriline suhe. „Tunnen end sametis väga hästi, kõige paremini. See on luksuslik, mõnus ja pehme.“ Ka sellistel appi-midagi-pole-selga-panna-päevadel aitavad hädast välja just sametised lemmikud: must sametkleit või tumesinine sametist jumpsuit. Selliseid päevi tuleb ikka ette ning selle emotsiooni pealt on ka kerge üle tarbida, kuid Ingridil on selle vastu tore ja keskkonnasõbralik nipp. „Me teeme vahepeal sõbrannadega selliseid riietevahetuspidusid. Vaatame kapid üle, viskame korraks kõik välja ja kui on midagi, mis pole umbes aasta kapist välja saanud, siis järelikult on selle armsa eseme aeg edasi liikuda ja tema kappi tagasi ei saa. See on selline tore võimalus saata riided uuele ringile.“

Värvid kannavad energiat
Sügisgarderoobile mõeldes märgib Ingrid, et püüab alati jälgida, et see sügise tulekuga väga ühetooniliseks ei muutuks. „Mulle tundub, et iga värv kannab endas mingit energiat või sagedust. Kui kogu aeg tumedas käia, siis veidi tõmbab nagu maadligi. Mida helgem ja valgem, seda õhulisem ja kergem on olla. Värvidel on tegelikult väga suur mõju. Vähemalt mulle tundub nii.“ Ingridi sügisgarderoobist ei puudu mõnus sügismantel (värviline!), kaabu, siidisall (värviline!) ning mõnusad pika säärega saapad (mugavad, sest ta armastab palju kõndida!).

Mis on aga need moeesemed, mis võinuks maailmas olemata olla? „Crocsid. Ma ei saa neist aru,“ vastab ta resoluutselt. Teine asi, mis Ingridile küll teiste puhul meeldib, kuid endal on raske omaks võtta, on seljakott. „Ma ei ole põhikoolist saati seljakotti kandnud, kuigi neid on nüüd nii ägedaid. Teistele sobib, aga minuni ei ole see trend jõudnud ja tundub, et vist ei jõua ka sellisel kujul.“

INSPIRATSIOONIST

Armastus looduse vastu
Ingrid armastab väga loodust ning vabal ajal naudib ta just looduses jalutamist. Ja loomulikult reisida ning omakorda neid kahte kombineerida. Ka tema lemmikreisisihtkoht on Bali just sealse kauni looduse pärast. „Loodus on minu jaoks number üks kriteerium, kui valin reisisihtkohta. Ma ei ole kusagil mujal selliseid päikeseloojanguid näinud nagu Balil. Troopikapäike ja sillerdav ookean on mind alati köitnud. Selles on minu jaoks mingi tohutu vabadus.“

Kahe jalaga maa peal
Kui Ingrid veel Tartus elas, võttis ema ta endaga joogatundi, kus nad hakkasid koos Kundalini joogat tegema, mida praktiseerib siiani. „Jooga aitab tasakaalus hoida. Turbulentseid aegu tuleb meie ümber ikka ette ning et ise kõige selle keskel tasakaalu ja kahe jalaga maa peale jääda, selleks on hea mingi praktika, mis aitab end maandada ja kohal olla. Minu jaoks on see jooga.“

Aga mis teeb sind õnnelikuks? „See on väga hea küsimus, mida aeg-ajalt endalt küsida, ja meenutada, mis sind siis päriselt õnnelikuks teeb.“ Ta leiab, et päevas peaksime tegema vähemalt kolme asja, mis meid õnnelikuks teevad, tuues loodusearmastajana muidugi esmalt välja päikesetõusu ja -loojangu nautimise. „Need on kuidagi väga erilised ja võimsad hetked päevas, mida tasub tähistada.“ Päris pikalt oli Ingridi lemmiktegevus päikeseloojangu ajal mere äärde jooksma minna niimoodi, et varbad olid natuke vees. „Veel teevad mind õnnelikuks head lähisuhted, inimesed, kellega on sügav kontakt ja teineteisemõistmine. Samuti see, kui ma tunnen, et olen ühenduses iseendaga ja teen seda, mida armastan. Ja Haribo kummikommid või ükskõik millised kummikommid,“ lisab ta naerdes.

Kui palun Ingridil lõpetuseks Moekuulutaja lugejatele avaldada midagi, mida inimesed üldjuhul tema kohta ei tea, teatab ta mullegi pisut ootamatult: „Mulle väga meeldivad Minionid ja mu armastus nende multifilmitegelaste vastu on ajas ainult kasvanud! Mul oli mingi aeg isegi Minioni mänguasi olemas ja temast sai minu reisisell, kes oli alati kaasas. Ühel üritusel läks see aga kahjuks jalutama, nii et olen praegu uue Stuarti otsingul,“ räägib ta kelmikalt.

Tõepoolest, ühe talismanikaisuka jaoks ei ole me kunagi liiga vanad.

Tekst: Hebe Paas / Fotod: Anu Hammer, Maksim Toome, erakogu

Artikkel ilmus esmakordselt Moekuulutaja ajakirja 2023. aasta sügisnumbris.