Blogi

Kuraditrillerite kuningas Nemanja Radulović: „Ma ei taha olla surmtõsine!”

Kuraditrillerite kuningas Nemanja Radulović: „Ma ei taha olla surmtõsine!”

Tekst: Anne Prommik
Fotod: Charlotte Abramow (DG)

Maurice Ravel kirjutas oma teose „Tzigane”, ise kaheldes, kas üldse keegi suudab seda kuratlikult rasket virtuoospala mängida. Serbia päritolu Nemanja Radulović (32) heidab metsiku tuka silmilt, haarab oma 1843. aasta Jean-Baptiste Vuillaume’i viiuli ja valitseb keeli kui sündinud mustlane.

Imelapsena muusikuteed alustanud mustalokiline viiulitalent ei veetle publikut vaid verd tarretava virtuoossuse ja kirgliku väljendusviisi, vaid ka lapselikult ülevoolava elurõõmuga. Rokkstaari imagost hoolimata pole Nemanja Radulovićil kunagi tekkinud soovi teha muud muusikat kui klassikalist. „Bach aitab mul jalad maas hoida ja Mozart külvab minusse tõelisi tundeid, täielikku õnnetunnet,” kinnitab ta.
„Kõige tähtsam on olla sina ise,” kõlab kuulsa viiuldaja elumoto.
Nemanja on soe ja siiras, teesklematult sõbralik ja jutukas. Ta on terve elu rambivalguses veetnud, imelapsena alustanud superstaar, Lõuna-Serbia kodulinna Niši ülikooli audoktor.

14. märtsil kell 19 annab see kuratlik romantik Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mida lihtsalt peab kuulama minema.

Missugune on sinu esimene muusikaline mälestus?

Muusika oli mu ümber kogu aeg. See lihtsalt oli igal pool, nii tänavakohvikutes kui ka kodus, nii et kõige esimest mälestust mul nagu polekski. Küll aga on mulle eredalt mällu sööbinud kord, kui nägin televiisorist Isaac Sterni mängimas Beethoveni viiulikontserti. Ma olin siis viiene või kuuene. Selle meloodia ilu jäi mu kõrvu tõesti igaveseks.

Missugusena näed enda kui muusiku ülesannet siin maailmas?

Just seesama, mida ütlesin – ma loodan, et minu mäng tõstab inimeste tuju, aitab unustada muresid. Minu ülesanne on jagada rõõmu. Kui ma esinen, siis mul endal on vähemalt tore. Mul on ükskõik, kas nad teavad heliloojate nimesid või muusikaajalugu – ma tahan, et neil oleks hea olla.

Kui sa ei oleks muusik, millega teeniksid leiba?

Pole aimugi! Ilmselt oleks see ikkagi midagi lava ja esinemisega seonduvat. Ma võiksin olla näiteks juuksur!

Sinu imposantset soengut vaadates ma selles ei kahtle.

Tegelikult ma tahtsin pikki juukseid juba lapsena. See pole ainult väljanägemise küsimus. Laval publiku pilkude all võid vahel tunda end päris alasti. Parukas nagu kaitseks mind.

Minu hea sõber imestas kord, kuidas nendel ilusatel viiuldajatel küll juuksed poogna ja keelte vahele kinni ei jää?

See on õigustatud küsimus, sest muidugi, seda juhtub! Ükskord takerdus poogen niimoodi mu juustesse, et pidin loo seisma jätma, publik kukkus hirmsasti naerma ja mina muudkui sikutasin, kuni sain poogna kätte, koos päris korraliku hulga juustega …

Kas ühel heal artistil peaks olema rohkem külgetõmbavat karismat või pigem ikkagi harukordselt hea mänguoskus?

See sõltub publikust. Üks otsib rohkem üht, teine teist.

Aga kumba on sinul rohkem?

Mul pole aimugi! Päriselt! Ma olen terve elu harjutanud. Aga ma ei ole laval tavaliselt närvis, tunnen end seal väga hästi. Mul on tunne, et see on üks suur pidu. Ja ma tunnen end publiku ees samamoodi kui köögis koos oma sõpradega mängides.

Sinu esinemismaneer on parimas mõttes siiras ja lihtne. Nahkpükste ja soengu järgi võiks sind pidada mõne progerokkbändi liikmeks, aga oled siiski oma elu veetnud vaid klassikalise muusika keskkonnas.

Mul polegi vist olnud intervjuud, kus pole juttu minu välimusest. Aga mul on sellest kahju, kui klassikalises muusikas peetakse välist esmatähtsaks. Ma ei taha olla surmtõsine. Mulle meeldib ütlus „You have to be serious, but don’t take yourself too serious”.

Kas popmuusika pole sind kunagi veedelnud?

Ma armastan klassikalist muusikat. Mulle tundub, et see aitab mul mõista midagi olulist meie siinses elus. Aga ma ei taha olla kuidagi tänapäevasest elust isoleeritud. Mulle meeldib kanda nahkjakki. Arvan, et klassikalise muusika tegemise jaoks ei ole tingimata vajalik fraki olemasolu.

Mis on elus kõige tähtsam, mõistagi peale muusika?

Inimestega koos olla. Tunda, et me oleme ühel lainel. Inimestevaheline truudus on mulle väga oluline. Ja mulle meeldib väga avastada elu, eriti just reisides. Ma olen väga õnnelik, et mu töö võimaldab seda!

Kuratlik romantik Nemanja Radulović Vanemuise kontserdimajas 14. märtsil kell 19